Hüvastijätukõne 20.oktoobril  2007.aastal 
Tallinna  Krematooriumi suures kabelis

Lõvipoiss Andres sündis 3. augustil 1981. aastal seltsiks vend Kristjanile ning silmarõõmuks emale ja isale.
Andres oli lapsena elavaloomuline ja fantaasiarikas, alati rõõmsameelne ja püsimatu. Lapsepõlv möödus Tallinnas Mustamäel, kus ta käis lasteaias ja 44. keskkoolis. Uute teadmiste omandamine käis lenneldes ja
nii sai läbi põhikool. Õpetajast ema oli see, kes õpetas Andresele seda, mida kool talle ei andnud. Taevas
pea kohal oli muretu ja seda eriti suvedel, millised sai veedetud koos vend Kristjaniga ja paljude sõpradega vanavanemate suvekodus Viinistul. Andrese sõnul oli tema lemmikkunstnikku Duchampi meenutava vanaisa poolt rajatud Heigiale talu kauni looduse keskel just see koht, kus tal oli hea olla ja kus ta leidis alati hingerahu.

Suurem muutus Andrese elus toimus 1997. aastal, mil perekond kolis ajutiselt diplomaadist isa järgmisse töökohta Soomes. Siin astus Andres Helsingi Rahvusvahelisse kooli, mis oli eelmise kooliga võrreldes täiesti
uus maailm. Ajutistest kohanemisraskustest sai ta üle ja noorukieas lõi välja tema huvi ja anne nii muusika kui
ka kunsti vastu. Need ained olid tema lemmikõppeained. Selgeks sai kitarrimäng ja kitarrist Andrese parim kaaslane. Rahvusvahelise kooli kirev õpilaskond ja tublid õpetajad andsid hea kogemuse toime tulemiseks erineva emakeele ja nahavärviga kaaslaste seas. Andrese maailmapilt avardus ning temast kujunes tolerantne
ja humaansete vaadetega noor mees. Ta hakkas kirjutama luuletusi inglise keeles, sest koolis oli keel nii
selgeks ja omaseks saanud.

Kahjuks andis endast sel ajal märku hilisem raske haigus. Andres seadis endale ülikõrgeid sihte, millede saavutamine ei olnud võimalik, ning see tekitas temas sügavat depressiooni. Elu jätkus siiski suuremate viperusteta. Andres lõpetas edukalt kooli ning tal soovitati kindlasti minna kunsti õppima. Vaatamata
kõhklustele ja kahtlustele alustas ta 2001. aasta sügisel õpinguid Eesti Kunstiakadeemias.

Andres sai uusi teadmisi ja kogemusi selliste inimeste käe all nagu Sirje Runge, Marko Mäetamm, David
Vseviov jt. Paraku käisid uued pingutused üle jõu. Nii katkesid Andrese õpingud 2002. aasta kevadel
esialgse plaani kohaselt aastaks. Tegelikkuses oli see aga tema koolitee lõpp.

Vaatamata meedikute jõupingutustele Andrese tervis halvenes, üha enam aega tuli mööda saata haiglates.
Siiski jäi lootus, et saabub paranemine ja et kunagi õnnestub unistused teoks teha. Pettumused, kõhklused
ja kahtlused halvasid normaalset elu aga aina rohkem, muutudes kohati lausa piinaks. See oli üheks põhjuseks, miks Andres hakkas üha rohkem tundma huvi filosoofia ja erinevate usundite vastu.

Oma probleemidele püüdis ta leida selgitust ja lahendust kõige erinevamatest allikatest, temast sai täiskarsklane ja taimetoitlane. Andres oli tuntud oma hea südame poolest, väga tundlik ümbritsevate inimeste ja nende meeleolu suhtes, suhtus suure respektiga ümbritsevasse loodusesse, leides igas loomas ja taimes hinge.

Omaenda loomingusse suhtus ta väga kriitiliselt, enamuse sellest on ta hiljem hävitanud. Kahjuks viimastel aastatel kontaktid ümbritseva maailmaga ahenesid üha enam, sõprade ring vähenes, lähedasteks jäid vaid pereliikmed, raamatud ja internet. Andrese maailmas oli tähtis koht muusikal, mille suhtes ta oli väga valiv,
eriti mis puudutas laulusõnu. Nii omandasid Bob Marley, Nirvana, John Frusciante, The Doorsi jt. laulude
sõnad talle omaette mõttemaailma, olles talle eeskujuks.

Andrese päevad jagunesid headeks ja halbadeks, kahjuks viimaseid sai olema üha rohkem. Seda väärtusliku-
maks ja rõõmupakkuvamaks nii Andresele kui ka tema lähedastele olid need päevad, mil jälle helises tema
kitarr ja kõlas mõni uus lugu või sai valmis järjekordne pilt. Neid päevi jäi aga üha harvemaks ja sagedamini oli päevi, kus vaimus väljamõeldud maailm ei jätnud ruumi reaalsustajule, kus tahe enam ei töötanud, kus mõtete sära ja väljenduslikkus muutus vanade fraaside kordamiseks. Oli küll veel soov teha teistele head, neid aidata, joonistada või musitseerida, kuid see vajus jõuetusse, valusse ja masendusse. Hirm teistele oma muutunud olemusega halvasti mõjuda hakkas takistama kõige lihtsamate asjade tegemist. Üha rohkem hindas Andres
oma lähedaste toetust ja abi, kuid üha enam süvenes temas veendumus, et ta on sattunud tunnelisse, mille
lõpus valgust ei ole.


See viimane lõppenud suvi oli Andrese jaoks eriti raske. Neli kuud haiglasolekut andis aega ja alust mõtlemiseks, kuidas olla ja mida teha kui kord saabub võimalus koju tulla. Plaanid olid toredad: minna õppima kultuurilugu, koostada luulekogu, mille sisu ja kujundus olid nii peas kui ka paberil peaaegu valmis, suur soov oli teha muusikat ja korraldada näitus. Mõtteid ja põnevaid ideid oli palju.

Suur oli ta soov ka reisida ... viimane unistuste sihtkoht oli Minnesota.

Andres oli inimene, kes oma sõpru ja lähedasi ei unustanud hetkekski. Ka haiglasoleku ajal tundis ta huvi, kuidas läheb tema vanavanematel, tädipoegadel Toomasel ja Martinil, väga heal sõbral Janil, mida teevad päikesepoiss Tom ja heasüdamlik Leedo ning kuidas läheb Teelel kunstiakadeemias. Tahtmine oli minna Põvvati juurde õpipoisiks, filosofeerida koos Madisega ning nii väga unistas ta kohtumisest Hannelaga, kelle telefoninumber
jäigi valimata. Päeval, mil Andres sai haiglast koju oli tal suur soov saada kokku kõikide oma sõpradega, et siis koos veel Viinistul olla. Kohtuda jõudis ta vaid Kaarle ja Tomiga, enne kui ta langetas otsuse minna igaveseks
ära oma kadunud parima sõbra Raini juurde, sest Andrese arvates oleks just Rain olnud see, kes suutnuks teda mõista ja aidata.


Ühed vähestest Andrese säilinud värsiridadest, millised leiti tema hukkumispaigast ütlevad:

mis on see sõda, milles väänleme,

kus võitlevaid ma näinud,

mis pisaraid nüüd toovad minu silmi...

eks armastus on see,

on mille nimel edasi me rühime



Andrest jäävad leinama tema lähedased ja sõbrad.






esielehele